Ere Uibu: Eesti õdede haridus on maailmatasemel
Tartu Ülikooli õendusteaduse magistriõppekava programmijuht Ere Uibu õpetab, teeb teadustööd ning arendab õendust. Ta loodab, et õdede vastutusrikast tööd nähakse ühiskonnas aina rohkem.
Kuidas te leidsite tee tervishoidu?
Pärast keskkooli ei osanud ma valida, mida edasi teha, aga kuna mind väga huvitas ravimikapi sisu, mõtlesin kohe meditsiini peale. Läksin koos klassiõdedega arstiteaduskonda sisseastumistele, kuid jäin konkursist välja. Esialgu arvasin, et proovin uuesti, aga pärast aastat meditsiinikoolis ja selle kõrvalt gastroenteroloogia osakonnas hooldustöötajana töötamist tundsin, et tahan õeks saada. Just sel ajal oli ka mu vennal suur autoavarii. Ma läksin intensiivraviosakonda teda külastama ja nägin, mida kõike õed teevad. Vaatasin neid seal tundide viisi kõrvalt ja sain aru, kui tähtis, huvitav ja mitmekülgne töö see on.
Kuidas jõudsite edasi õendusteaduse juurde?
Õendusteaduse juurde suunasid mind tasapisi minu suurepärased töökaaslased, kes panid mind mõtlema, kas mul on piisavalt teadmisi ja oskusi ka suuremate ülesannete jaoks ning kas mu karjäär rahuldab mind. Läksin edasi tasemeõppesse ja järgmisena Tartu Ülikooli magistriõppesse. Pärast lõpetamist sain siia kohe tööpakkumise ning nii on mu karjäär ülikoolis edenenud. Tunnen, et õendus paelub mind endiselt väga ja see muudab ka oluliselt huvitavamaks selle teadusala õpetamise.
Mida saab Tartu Ülikoolis õenduse valdkonnas õppida?
Tartu Ülikoolis on õendusteadust õpetatud üle 30 aasta, alates 2002. aastast ka magistriõppe tasemel. Magistriõppe edukust näitavad muu seas meditsiiniteaduste valdkonna doktoriõppes õppivad vilistlased – kokku on neid juba viis ja lisagi on tulemas.
Magistriõppes süvendame teadmisi õendusteadusest kui terviseteadusest, selle eesmärkidest ja uurimismeetoditest, mis võimaldavad luua nii õendusteaduses, -hariduses kui ka -praktikas rakendatavat teavet. Olulisel kohal on kriitilise mõtlemise edendamine ja arusaama kujundamine järjepidevast enesearendamise vajalikkusest.
Ühe suunana arendame juhtimisalaseid teadmisi ning mõtestame, millega tegeleb õendusjuhtimine ja mis on maailmas selles vallas uut. Õpime, kuidas tervise valdkonnas erialaspetsialistide tööd paremini juhtida ja korraldada. Teise olulise suunana arendame pedagoogilisi oskusi, sest meil on tarvis haridussüsteemi õppejõudusid, kes tervisevaldkonna spetsialiste õpetaksid. Tartu Ülikool on seisukohal, et õppimine peab tänapäeva mõistes olema teaduspõhine, huvitav ja tulemuslik. Kaks erialasuunda – õendusjuhtimine ja õenduspedagoogika – on täna integreeritud ühte õppekavasse, kuna mõlemas valdkonnas on vaja teise eriala teadmisi.
Mis teeb inimesest hea õpetaja?
Inimene võib olla väga huvitav ja hea vestluspartner ja üliõpilasi inspireerida, aga selleks, et õpet ellu viia nii, nagu me oleme seda planeerinud ja nagu seda praktikas vaja, läheb tarvis süsteemsemat pilti ja süvendatud teadmisi, kuidas üldse õppimine toimub, kuidas õppijaid selles toetada ja neid ise arenema panna. Põhiline, mida üritame oma õppes saavutada, ongi panna õppija mõistma, et tal on veel väga palju omandada. Ta peab oskama ise õppida ning mõistma, kus tal puudjäägid on. Me üritame karjääri planeerimist igati toetada, sest see teeb inimesed õnnelikumaks ja oma töös paremaks.
Võib head meelt tunda, et meie õpe on panustanud tervishoiukõrgkoolide õppejõudude haridusse Eestis. Järjest rohkem tulevad tervishoiukõrgkoolide õppejõud siia õppesse, et kogu pedagoogilist potentsiaali ära kasutades päriselt mõtestatult ja teadlikult õpetada.
TÜ magistriõppekavale saavad õppima tulla eri erialade inimestel. Kes need inimesed on ja mida annab avaram vaade erialale?
20 aastat oli õendusteaduse magistriprogramm mõeldud vaid õdedele ja ämmaemandatele, kuid mõne aasta taguse arendusena avasime selle õppekava laiemale sihtgrupile. Aasta-aastalt on õppurite hulgas aina rohkem radioloogiatehnikuid, füsioterapeute ja bioanalüütikuid, kuna me võtame õendust kui professionaalset inimese tervise ja heaolu eest hoolitsemist, ning inimese eest hoolitsevad ka teised tervishoiu erialad. Õendusteadus väärtustab siduserialadelt tulevaid teadmisi, kuna ainult koostöös saab pakkuda väga head teenust ning inimesele vajalikku abi ja hoolitsust.
Koos õppimine aitab paremini üksteise vaatekohtadest aru saada ja tausta mõista. Teistel erialadelt tulnud õppijad on öelnud, et neil on väga huvitav teada saada, millega õed tegelikult tegelevad ja vastupidi, ka õdedel on abiks arusaam, miks teise eriala inimene töötab teatud viisil. Vahendid ja fookus võivad olla erinevad, aga eesmärk on ühine – tervis ja heaolu ning inimkeskne tervishoiuteenus.
Kas õendusteaduse magistriõppekava on populaarne?
Konkurents on aastate jooksul päris kõvasti tihenenud. Meditsiiniteaduste valdkonna väga positiivne žest oli anda meie õppekavale alates 2021. aastast mõned kohad juurde valdkonna seest. Nüüd on õppekohti 18 ja viimastel aastatel on konkursil osalenud 60 ja enam kandidaati. Mina näen magistriõppe populaarsuse kasvu taga õdede suurt soovi tervisevaldkonda parandada, et meie tervisesüsteem oleks efektiivsem ja õdede töö paremini organiseeritud. Võib ka olla, et viimase kahe aasta tervishoiukriis on mõjutanud sisseastumise populaarsust. Kriisiolukorrad vallandavad alati ka häid asju, kuna siis hakkavad inimesed aktiivsemalt lahendusi otsima. Nähakse, et teadmistes on võti, kuna lahenduste otsimiseks on vaja rohkem teadmisi ja oskusi. Ja kust muidu ikka paremaid lahendusi saadakse, kui mitte neid ise luues.
Millised on suurimad väljakutsed õendusteaduse magistriprogrammi juhina?
Kuna programmijuhi tööd tuleb teha teiste tegemiste kõrvalt, on paras väljakutse selle jaoks aega leida. Programmijuhtimine tähendab ääretult palju koostööd siht- ja sidusgruppide ning õppejõududega, et ühiseid eesmärke ellu viia.
Samuti on õppekavade arendus aasta-aastalt järjest suurem väljakutse. Näiteks töötame selle nimel, et võimaldada oma õppuritele üliõpilasvahetust teistes riikides asuvatesse partnerülikoolidesse. Seda on raske korraldada, kuna tööandjad ja ka üliõpilased ise ei saa endale lubada ega soovigi mitmeid kuid välismaal Eesti tervishoiust ära olla.
Kõige suurem väljakutse programmijuhi töös on aga pidevalt monitoorida, kas õpe on rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ja kas see samal ajal vastab meie enda riigi tervishoiusüsteemi vajadustele.
Kuidas te oma instituudis hoiate ja edendate õpetamise kvaliteeti?
Ülikool on suurepärane töökeskkond, kuna toetab väga õppejõudude arengut. Oma õpetamise uurimiseks on grandid ja õppejõudude konverents, kus kogemust jagada.
Meie õppejõud arendavad oma oskusi, et õpetus oleks huvitav, loogiline, hästi jälgitav ja õppija jaoks põhjendatud. Samuti peab õpetus olema teaduslik ja üles ehitatud nii, et õppijatel kujuneks allikakriitilisus ning oskus teadusandmetega töötada.
Muidugi on hästi oluline õppejõudude vaheline koostöö ja üksteise toetamine. Meil on ülikoolis juba aastaid õppetöö vaatlemise traditsioon, mille käigus antakse kolleegile tagasisidet ja arutletakse, mis oli tema õpetamises eriti huvitav ja tulemuslik. See suunab kolleegi ka ise ennast analüüsima.
Samuti analüüsime õppijate tagasisidet, kus on sageli väga väärtuslikku materjali, mida peab aga oskama eristada n-ö emotsionaalsest mahalaadimisest. See on üks õppejõu professionaalne oskus aru saada, kas hinnang on antud õpetamisele või millelegi muule ja mida sellega edasi teha.
Kui aktiivsed on õed enesetäiendamises?
Väga aktiivsed, palju aktiivsemad, kui mõne teise eriala esindajad. Tundub, et juba põhiõppest tekib õdedel arusaam enesetäiendamise olulisusest. Arengud meditsiinis, IT-tehnoloogias ning uute masinate ja süsteemidega töötamine ilmselt omakorda kannustavad oma töös paremaks saama. Mulle tundub, et õed käiksid ennast isegi palju rohkem täiendamas ja mitte ainult väga spetsiifilisi oskusi, vaid ka laiemalt ülekantavaid oskusi arendamas ja silmaringi avardamas. Paraku näeme, et õed on viimastel aastatel nii ülekoormatud, et sageli pole neil selleks aega.
Kas teil on mõni soovitus, kuidas oleks õdedel lihtsam leida aega enese täiendamiseks?
Meil on väga häid näiteid, kuidas õendusjuhid on tööd ja koolitusi oma organisatsioonides korraldanud. Näiteks on täiendusõpe muudetud töö osaks ning täienduskoolitustel käimine tasustatud. Aga on ka teisi viise. Kui õendusjuht on ise õppinud, kuidas oma töötajate õpivajadust hinnata ja kuidas arvestada töötaja soovide ja tagasisidega, on tal lihtsam seda ellu viia ka oma töötajate jaoks.
Teine küsimus on, kuidas kehtestada neid vajadusi asutuse juhtide silmis. Kuidas põhjendada, miks õdedel on vaja koolitusi ja enesetäiendamise võimalusi ning mida see annab organisatsioonile teenuse kvaliteedi või ohutuse osas. On hästi oluline, et õendusjuhid valdaksid kogu tausta ja oskaksid argumenteerida, miks on õdedel koolitamist vaja.
Ka see, kuidas õed oskavad suure töökoormusega hakkama saada, peaks olema tööandjate ja juhtide toetada. Massiliselt ei tule meil nagunii õdesid juurde, mingi defitsiit jääb alati ja see tähendab, et peame paremini planeerima, kuidas olemasolevaid õdesid tööle rakendada. Õnneks meie noorem põlvkond mõtleb ka selle peale, et õetöö ei ole kogu elu ja et nad on oma töös paremad, kui nad on inimesena õnnelikumad. Olen väga tänulik, et uuem põlvkond on toonud sellise vaate ka vanema põlvkonna õdede ellu. Sa oled oma töös parem, kui sa oled ise õnnelikum ja tervem.
Teie doktoritöö valmib patsiendiohutuse vallas. Millele doktoritöö keskendub?
Minu uurimisteema on eelkõige patsiendi ohutuse arendamine ohu- ja kahjujuhtumitest teavitamise kaudu. Me ei räägi siin hooletusest või pahatahtlikust käitumisest. Tervishoiusüsteem on väga keeruline, patsient liigub selles läbi eri üksuste, kus on erinevad protseduurid, reeglid, olukorrad ja inimesed. Mis kõige olulisem, tervishoiutöötajad on inimesed, kes väsivad või kellel võib eri põhjustel tähelepanu hajuda. Selleks et ohutust tagada, peavad olema toimivad turvasüsteemid ja -tegevused, mis inimliku eksimuse kinni püüavad, enne kui see patsient kahjustada jõuab.
Nagu mujal maailmaski ei ole me aga patsiendiohutusega veel seal, kus soovime olla. Probleem on ennetatavate juhtumite toimumine ja nendest mitteteavitamine, kuid ennekõike juhtumitest õppimise korraldus just organisatsiooni tasandil. Kuigi juhtumitest teavitamine peaks olema loomulik kõigi töötajate jaoks, võetakse teavitamist endiselt sageli pealekaebamisena. Teavitamine võib vähene olla ka muudel põhjustel, näiteks võtab juhtumi dokumenteerimine liiga palju aega, samuti ei ole teavitamisest saadav tulemus ja kasu piisavalt nähtavad – õnnetusest johtuvad parendustegevused ei ole alati selgelt kommunikeeritud ega kõigiga jagatud. Niivõrd oluline on aga laiendada mõistmist, et inimesed ei ole, ei saa olla ega peagi olema ilmeksimatud.
Kuidas saaks julgustada töötajaid rohkem rääkima?
Teavitamissüsteemid toimivad ainult siis, kui töötaja näeb, et ei järgne mingit süüdistamist, vaid konstruktiivne arutelu, analüüs ja tulemuste levitamine organisatsioonis. Selleks et olukordadest õppida, peavad patsiendiohutuse arendamise tegevused julgustama juhtumite arutelusid ja ka muudatusi, mis tehakse nende ärahoidmiseks. Kui midagi ei muutu, tekib töötajatel paratamatult jõuetustunne. Samuti peab töötajani jõudma sõnum, et organisatsioon kaitseb teda.
Te olete õenduse terminikomisjoni eestvedaja. Miks on sellist komisjoni Eesti tervishoius vaja? Mis on komisjoni eesmärgid?
Õendus- ja ämmaemandusterminoloogia komisjon sai loodud selle aasta alguses. Meie eesmärk on saada Sõnaveebi oskussõnastik, mis sisaldab valdkonnas kasutusel olevaid termineid koos seletuste, kasutusnäidete, üla- ja sidusterminitega.
See töö on vajalik, kuna me tahame rääkida asjadest ühes keeles ja mõista ühtmoodi, mida me mingi terminiga mõtleme. Samuti soovime, et teiste elualade inimesed ja patsiendid saaksid aru, millega me tegeleme või millest räägime. Terminoloogiakomisjonis on koos meie valdkonna väga erinevate organisatsioonide inimesed, et oskussõnade sisend oleks võimalikult hästi kaetud. Meil on väga tulised vaidlused mingite terminite teemal, aga me saame aru, et need vaidlused on vajalikud. Ka teadustöö ei saa ilma eestikeelse terminoloogiata Eesti praktikutele käepäraseks.
Samuti on Sõnaveebi terminikogu eesmärk näidata, millised terminid on eelistatud, millised vananenud või mida tuleks vältida. Näiteks „meditsiiniõde“, mida tavakeeles kasutatakse, ei ole tegelikult soositud, kuna muu maailm ja Eesti lähtub sellest, et õde on tervishoiu-, mitte meditsiinitöötaja.
Kuidas te puhkate? Millised on teie hobid?
Kuna minu igapäevatöö ülikoolis tähendab suuresti arvutipõhist või auditooriumis tehtavat tööd ja füüsilist liikumist on väga vähe, viivad mu hobid mind välja. Ma olen hobilinnuvaatleja ja Eesti Ornitoloogiaühingu liige. Samuti kuulun Eesti bongareid (bongar on linnuvaatleja, kes käib teistelt saadud eelinfo põhjal mõnda lindu, enamasti haruldust, vaatlemas ehk bongamas) koondavasse linnuklubisse Estbirding ning piirkondlikku ühendusse Rõuge Kuninglik Linnuklubi. Võib öelda, et tegelen ka linnuvaatluses teadusega, ehk sisestan eElurikkuse andmebaasi oma vaadeldud linde. Samuti osalen loendustel ja kogukonna projektides, mida ornitoloogiaühing korraldab.
Ülikoolis töötatud aastate jooksul olen muutunud väga aktiivseks keskkonnateemadel ja tegelenud palju ka jäätmekäitluse ning meie ühiskonnas liigagi levinud ülemäärase raiskamise teemadega. See ei ole tegelikult üldse kaugel tervishoiust, kuna me toodame hästi palju jäätmeid. Kuidas jätkusuutlikku õendust arendada ja vähem jäätmeid toota, on maailma tasemel teema, mida uuritakse väga palju. Ka patsiendiohutus on ju oluline jätkusuutlikkuse seisukohast, sest kui me suudame ära hoida ennetatavad kahjujuhtumid, mis tavaliselt toovad kaasa lisakulutused, rääkimata võimalikest kannatustest nii patsiendile kui ka töötajatele, kes sellega kokku puutuvad, siis me oleme jätkusuutlikumad. Selline tervikpildi tajumine pakub rahuldust ja aitab teha tööd oma põhivaldkonnas.
Kuidas kolleegid teid kirjeldaksid?
Ma arvan, et nad peavad mind küllaltki sihikindlaks ja kohusetundlikuks. Nad on mulle ka öelnud, et ma olen mingites asjades liiga pedantne ja võiksin lõdvemalt võtta. Aga üldiselt leian, et meil on tõeliselt head suhted ja me oleme üksteist sõbralikult kujundanud ja inspireerinud. Ja eriti head meelt teevad mulle mu endised üliõpilased, kes on saanud minust paremaks.
Kas midagi jäi veel südamele?
Hiljuti olin ise patsiendina tervishoius ja oli väga hea kogemus näha oma valdkonda teise pilguga. Ma tundsin tõsiselt rõõmu õdede tööst, sellest, kui hästi nad arvestasid patsiendi vajadustega, kui hästi ennast tutvustasid ja kõike seletasid ning kui hästi kogu kollektiiv oma tööd tegi. Usun, et tõeliselt head oma töös on need õed, kes tunnevad selle töö vastu kutsumust, keda see töö teeb õnnelikuks ja kellele annab piisavalt saavutustunnet. Ma olen ääretult tänulik, et Eestis on õdede haridus maailmatasemel.
Intervjuu ilmus Eesti Õdede Liidu ajakirjas Eesti Õde. Intervjuu viis läbi Helena Haller.
