Tartu Ülikooli lugu

30. juunil 1632. aastal kinnitas Rootsi kuningas Gustav II Adolf oma allkirjaga Nürnbergi all sõjalaagris Academia Dorpatensise asutamisüriku. Sellest hetkest algas Tartu Ülikooli lugu.

 

1632–1710 Academia Dorpatensis / rootsiaegne Tartu Ülikool

* Academia Gustaviana 1632–1665
* Academia Gustavo-Carolina 1690–1710

Academia Dorpatensise (Academia Gustaviana) esimesed üliõpilased immatrikuleeriti juba 20. ja 21. aprillil 1632, ehkki ülikool avati pidulikult alles 15. oktoobril (uue kalendri järgi 25. oktoobril). Akadeemias oli neli teaduskonda: filosoofia-, õigus-, usu- ja arstiteaduskond.

1656. aastal viidi ülikool Vene-Rootsi sõja tõttu Tallinna, kus akadeemiline tegevus soikus 1665. aastal. 1690. aastal sai Tartust mõneks ajaks jälle ülikoolilinn. 1695.–1697. aastate suure näljahäda ja Rootsi-vastase koalitsiooni tõttu otsustati aga viia akadeemia Tartust Pärnusse, kus see avati 28. augustil 1699 avatud Academia Gustavo-Carolina nime all. 12. augustil 1710 suleti see taas linna kapituleerumisel Põhjasõjas Vene vägede ees.

17. sajandi ülikoolist võrsus rohkesti Rootsi tulevasi teaduskuulsusi: Urban Hiärne, Olof Verelius, Arvid Moller jt. Õppejõudude seas olid ajalooprofessor Friedrich Menius (Liivimaa ajalugu, esimene teaduslik käsitlus eesti rahvaluulest), matemaatikaprofessor Sven Dimberg (maailma esimesed loengud Newtoni õpetuse alusel), retoorika ja poeetika professor Olaus Hermelin (loomuõiguse käsitlemine) ning meditsiiniprofessor Lars Micrander (balneoloogia rajaja, mineraalveeallikate avastaja).

Academia Gustaviana trükikoja avamisega sai alguse raamatutrükkimine Eestis. Trükikojas valmis ligikaudu 1300 köidet.

 

1802–1918 Kaiserliche Universität zu Dorpat / keiserlik Tartu Ülikool

* Imperatorskij Jur'evskij Universitet 1893–1918

Kuna 18. sajandi lõpul kattusid Vene keskvõimu hariduspoliitilised huvid baltisaksa eliidi taotlustega, taasavati 21.–22. aprillil 1802 ülikool, mis hakkas kandma nime Kaiserliche Universität zu Dorpat (ka Imperatorskij Derptskij Universitet) ja tegutsema rüütelkondadest sõltuva Balti (provintsiaal)ülikoolina. 12. detsembril 1802 Aleksander I kinnitatud asutamisaktiga sai ülikoolist juriidiliselt saksakeelne Vene riigiülikool. 1803. aastal avati eesti keele lektori ametikoht, aastal 1838 aga asutati ülikooli juures Õpetatud Eesti Selts (Gelehrte Estnische Gesellschaft). Aastatel 1805–1809 valmis klassitsistlikus stiilis ehitatud peahoone.

Aastatel 1820–1890 iseloomustas ülikooli küllalt dünaamiline areng. 1828.–1838. aastal koolitati ülikooli professorite instituudis tulevasi professoreid Venemaa ülikoolidele. Ajavahemikku 1855–1880 on peetud akadeemilise enesekesksuse ajastuks, kuid vilistlaste silmis oli see hoopis teine õitsenguaeg. Siin õppisid või õpetasid galvanoplastika leiutaja Moritz Hermann Jacobi, evolutsiooniteooria ja kaasaegse embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baer, füüsikalise keemia alusepanija ja soolaefektide avastaja Wilhelm Ostwald, vere hüübimise fermentatiivse teooria ja vereülekande aluste väljatöötaja Alexander Schmidt jpt.

Tekkima hakkasid esimesed üliõpilasorganisatsioonid, mis alustasid maiskondlike korporatsioonidena. Aastatel 1824–1855 olid korporatsioonid ametlikult keelatud, 1862. aastal legaliseerus korporatiivne üliõpilasriik. Värvitekkel Tartu linnapildis oli juba siis üks üliõpilaskultuuri sümboleid.

Eesti üliõpilased hakkasid koonduma 1870. aastal „Kalevipoja“ ühislugemiste kaudu. Nii sai alguse ka Eesti Üliõpilaste Selts (1873–1881 tegutseti Vironia nime all). 1884. aastal pühitseti seltsi lipp, sinimustvalge trikoloor.

Tasahaaval omandas ülikool Venemaa lääneprovintside haritlaste ettevalmistajana monopoolse seisundi, olles tihedates sidemetes idas Peterburi Teaduste Akadeemiaga ja läänes Saksamaa ülikoolidega. 1889. aastal alanud venestuslaine ajal muudeti ülikool tavaliseks kõrgemaks õppeasutuseks Imperatorskij Jur'evskij Universitet ja 1895. aastal kehtestati õppekeeleks vene keel. Hoolimata aga suurtest muudatustest üliõpilaskonnas ja professuuris jäi ülikool rahvusvaheliseks teaduskeskuseks. Tema erilisus seisnes selles, et ta haris Vene impeeriumile kõigil teadusaladel silmapaistvaid teadlasi ja kõrgemaid riigiametnikke, eriti õiguse ja diplomaatia valdkonnas.

Esimese maailmasõja keerises häiris  akadeemilist elu 1915. aastast alates ülikooli varade ja isikkooseisu mitmeetapiline evakueerimine. 1918. aasta kevadel okupeerisid Eesti Saksa keisririigi väed ja venekeelne ülikooliharidus keelati. Seetõttu evakueeriti vene ülikool Voroneži ja see vabastas tee uuele provintsiülikoolile – Saksa okupatsioonivägede kavandatud Balti Hertsogiriigi Landesuniversität in Dorpatile ehk Maaülikoolile. See avati 15. septembril 1918, kuid oli sunnitud paari kuu pärast oma tegevuse lõpetama. 27. novembril 1918 andis sõjaväekomando komandör ülikooli üle Eesti Ajutise Valitsuse moodustatud komisjonile.

 

1919–1940 Eesti Vabariigi Tartu Ülikool

Eesti Ajutise Valitsuse moodustatud komisjoni tegevust juhtis Peeter Põld, kes nimetati ülikooli kuraatoriks (hilisem pedagoogikaprofessor ja prorektor, Tartu Ülikooli audoktor). 1. detsembril 1919 alustas ülikool tööd eestikeelse Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolina, kus pandi alus rahvuskultuuri arendavale teadusele. Esialgset õppejõudude nappust aitasid leevendada kutsutud teadlased ja õppejõud – Soomest Lauri Kettunen, Ilmari Manninen, Aarne Miikael Tallgren, Arno Rafael Cederberg, Johannes Gabriel Granö, Rootsist Sten Karling, Saksamaalt Walter Anderson jpt.

Paljud ülikooli teadlased-õppejõud saavutasid maailmas tuntuse: arstiteadlased Ludvig Puusepp, Aleksander Paldrok, Artur Valdes, Heinrich Koppel, geobotaanik Teodor Lippmaa, zooloog Johannes Piiper, keeleteadlased Johannes Aavik, Andrus Saareste, Julius Mägiste, ajaloolane Harri Moora, astronoom Ernst Öpik, keemik Paul Kogerman.

 

1940–1941 Tartu Riiklik Ülikool

1940/1941. esimesel nõukogulikul õppeaastal suleti üliõpilasühendused ja akadeemilised seltsid, katkesid senised teaduskontaktid Lääne-Euroopa teaduskeskuste ja ülikoolidega.

Õppekavad ühtlustati Nõukogude Liidus kehtivatega ja üleminek üleliidulisele õppekorraldusele: loodi kursuste süsteem, õppekavadesse lisati kohustuslikena marksismi-leninismi ideoloogiast lähtunud õppeained, sh NSVL-i ajalugu. Usuteaduskond likvideeriti, üliõpilaskonda ning õppejõude tabasid repressioonid ja küüditamine.

 

1942–1944 Eesti Omavalitsuse Tartu Ülikool / Ostland-Universität in Dorpat

1942. aastast tegutsenud saksakeelset Ostland-Universität in Dorpatit kavandasid Saksa okupatsioonivõimud kogu Baltikumi tarvis. Kuid hetkevajaduste tõttu avati eestikeelsena Eesti Omavalitsuse Tartu Ülikool, mis tugines 1938. aasta ülikooliseadusele. Sõjaaja tingimustes olid eelistatud arsti-, loomaarsti- ja põllumajandusteadused.

Teise maailmasõja sõjatules hävis 22 ülikoolile kuulunud hoonet, õppejõudude ja teenistujate eluasemeid ning raamatukogusid.

 

1944–1989 Tartu Riiklik Ülikool

1944. aasta sügisel jätkati nõukogude okupatsiooni all taas 1941. aasta suvel pooleli jäänud ümberkorraldustega. Ülikool nimetati Tartu Riiklikuks Ülikooliks (TRÜ), see allus Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadile ja alates 1946. aastast NSV Liidu Kõrgema Hariduse Ministeeriumile.

1949. aasta ja 1950-ndate alguse kataklüsmid ja repressioonid ei jätnud puudutamata ka ülikooli. 15. mail 1950 kõrvaldasid nõukogude okupatsioonivõimud ülikooli ühe sümboleist – 1928. aastal püstitatud Rootsi kuninga Gustav II Adolfi mälestussamba (skulptor Otto Strandman).

TRÜ professorkond koosnes valdavas osas veel 1960. aastatelgi Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis hariduse saanutest, kes kindlustasid õppe- ja teadustegevuses ning traditsioonides järjepidevuse.

TRÜ erilisus seisnes kitsa erialaga akadeemiliste spetsialistide unikaalsuses ja üleilmse tähendusega koolkondade rajamises. Silma paistsid keeleteadlane Johannes Voldemar Veski, strukturaalse semiootika ja Tartu semiootikakoolkonna rajaja Juri Lotman, keeleteadlane, eesti foneetikateaduse algataja, fennougristikakoolkonna rajaja Paul Ariste, orientalist ja polüglott Pent Nurmekund, kunstiajaloolane Voldemar Vaga, botaanik ja biogeograaf Viktor Masing, arstiteadlane-kirurg Artur Linkberg, füsioloog Elise Käer-Kingisepp jpt.

 

1989–  Tartu Ülikool

Aastad 1989–1992 olid ülikooli organisatsiooni ja akadeemilise sisu muutmise ning traditsioonide taastamise aastad. Üliõpilaskonna, õppejõudude, teadurite jt suhtumine ning hoiakud eestikeelse ja -meelse ülikooli säilitamisel võimaldasid taastada Tartu Ülikooli. Järjepidevuse hoidmise märgiks paigutati 1992. aasta jüripäeval taas oma kohale Gustav II Adolfi kuju, mille oli Fogelbergi kipsskulptuuri järgi valmistanud Elisabeth Tebelius-Myren.

Peahoones asub ülikooli vanimaid muuseume - Kunstimuuseum. Ülikooli ajalooga võib tutvuda Tartu Ülikooli muuseumis Toomel vanas toomkirikus, kus 200 aastat tagasi alustas tegevust Johann Karl Simon Morgensterni loodud ülikooli raamatukogu. Tartu linnavalli müüri ja bastioni jäänuseid Emajõe lammil ilmestab aastatel 1803-1806 rajatud ülikooli botaanikaaed.

Tartu üliõpilasriigi ideede ja traditsioonide kandjateks on üliõpilasorganisatsioonid.

Tartu Ülikoolist on välja kasvanud Tallinna Tehnikaülikool ja Eesti Maaülikool.

Vivat academia,
Vivant professores!

 

Teksti autor: Sirje Tamul