Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head

Ja on ju tore elada siin ime-imelises ilmas,
kus lihtsalt ei saa teisiti kui rõõmustama peab.
Ma nutan ainult siis, kui miskit on mul silmas.
Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.

- Sõpruse Puiestee

Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head ... Vaadates, mida 24. veebruarist alates on tehtud Ukraina toetuseks, ei saaks justkui teisiti, kui uhkusega mõelda sellele, et elame siin ime-imelises ilmas. Ühtäkki on vikerkaared ja triibumustrid vaid sinikollased, kõikjal on võimalusi aidata Ukrainat kas nõu või jõuga ja kellel vähegi võimalus, see ka tõesti aitab. See on ju ilus, kas pole?

Aga samas, mis maailm see küll ometi selline on – see ime-imeline ilm, mis põleb meist mitte väga kaugel me ühise naabri visatud pommidest? Mis liik see inimene küll selline on, kui kellegi käsust piisab, et naabritele kallale minna? Ei, ma ei ütle siin venelane, ja ei, ma ei hakka näpuga näitama. Ehk on selline lähenemine vale, aga teate mis – kogu see olukord on kohutavalt vale! Sõda oma olemuselt on midagi nii mõttetut, laastavat ja loomuvastast, ning mis kõige jaburam, tegelikult on sõjas vaid kaotajad. Seal ei saagi võitjaid olla, sest kas pole me kõik inimesed? Kas pole iga enne oma aega kustutatud eluküünal raisatud? Mis kasu on surnud piirivalvuritele või sõduritele kangelase tiitlist? Surnud kangelane on täpselt sama surnud kui tavaline surnu. Tiitel võib viia ta nime ajalooraamatutesse, aga ei too tema lastele tagasi kadunud isa, vanematele kadunud poega ega kaasale kaotatud armsamat.

Ja mis saab nendest, kelle lähedased võitlevad „valel“ poolel? võiks ju öelda, et kui su ideoloogia on niivõrd vale, kui sa ise oled nõus kurja tegema, siis väärid ka sina ise kurja, kas pole? Ikkagi silm silma ja hammas hamba vastu … Sest kui kedagi rünnatakse, siis on tal õigus end kaitsta, nii üksikisiku kui ka riigi tasandil. Ma saan sellest kõigest aru, aga ma ei saa parata, et mõeldes sõjas langenutest maha jääjatele, voolavad mu silmist pisarad kõigi nende pärast, kes pole mitte milleski süüdi. Ma ei saa tervet rahvust hukka mõista, sest see oleks vale kõigi nende vastu, kes proovivad kuritahtliku võimu vastu võidelda, ja ka nende vastu, kelle hirm represseerimise ees takistab neid oma südame järele talitamast. Eelkõige oleks aga vale vihata lapsi, kes pole milleski süüdi.

Poolteist aastat tagasi andsime koos sõbrannaga Tartu Rahvusvahelises Koolis kunstilaagrit umbes viieteistkümnele koolieelikule ja algklassilapsele. Laager toimus inglise keeles, sest pea kõigil lastel oli erinev emakeel. Ma ei unusta iial ühe kuueaastase poissi vastust küsimusele, kas talle meeldib Eestis. „Siin on ohutu,“ ütles ta mulle tõsiselt, ja tema silmis oli vana mehe pilk.

Sel hetkel sain ma aru iseenda rumalusest, pinnapealsusest ja eelkõige sellest, kui head elu olen ma siin ilmas elanud. Ma poleks iial selle peale tulnud, et ta mulle niimoodi vastab. Tema jaoks ei olnud küsimus mitte meie kehvavõitu ilmas või hapukoore maitses. Küsimus oli ellujäämises ja ta teadis seda, mis sellest, et ise nii väike.

See oli umbes samal ajal, kui ma lugesin Remarque’i „Arc de Triomphe’i“. Need kaks sõjavastast kirjeldust, üks vaid kolme sõna ja teine mitmesaja lehekülje pikkune, muutsid igaveseks minu suhtumist sõtta ja inimestesse selle sees. Ühel pool selle väikese poisi lause, teisal aga täiskasvanud mehe kirjeldatud tühjus, valu ja lootusetus. Ning siis kõik need lapsed seal kunstilaagris ja kõigil neil sünnipäevadel, kus olen käinud näomaalijaks, ning siis need lapsed, kellele annan näiteringi, need, kellele olen olnud lapsehoidjaks, ja kõige lõpuks minu enda kaks õde. Pole kedagi ausamat, kedagi siiramat ning kedagi, kes sõda vähem vääriks, kes sellest rohkem kannataks kui lapsed.

Clobal Conflict Tracker annab praegu käimas olevate suurte relvastatud konfliktide arvuks 24. Lisaks Ukrainas toimuvale on kriitiliseks märgitud veel viis piirkonda. Kõigis neis on isikuid, kes on vastutavad, kes on päriselt süüdi, ja siis on kõigis neis tuhandeid või miljoneid tsiviilelanikke, kes ei ole süüdi.

Image

Jah, ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head. Kogu laulus kõlava irooniaga ja samas ka ilma selleta. Suured õudused nagu koroona, sõda, keskkonnaprobleemid jne on kui suured pilved, mis varjutavad taeva ja tõmbavad kogu tähelepanu endale. Kuid argipäev ei jää seisma. Meil siin on ikka omad mured ja rõõmud. Mu ukraina sõbranna näiteks kohtas juhuslikult üht noormeest ja on nüüd, hoolimata kogu teda ümbritsevast murest, päriselt armunud. Kusjuures ta pole ainus. Armunuid on mu ümber veel, ja võib-olla on see seotud just maailma koledusega, sest koleduse ees otsib inimene seda tungivamalt ilu ja headust.

Maailm on praegu katkisem, kui see oli mu eelmise postituse ajal, kuid selleks, et ise mõistusele jääda, püüan olla koos oma pere ja lähedastega ning neile näidata, et ma neid päriselt armastan. Selleks, et tervet maailma või kasvõi osa sellest korda teha, oleks vaja võluvõimu või superjõudu, ja minul pole kumbagi. Kuid ma saan südamest hoolida ja olla tänulik nende eest minu elus, kelle ilu ja headus aitab selliste keeruliste aegadega toime tulla.

Hoiame üksteist!