Kliimamuutuste leevendamine ja nende mõjuga kohanemine nõuab senisest tihedamat ühiskonnasektorite ja teadusvaldkondade koostööd. Kliimaseaduse koostamine on seejuures väärt pingutus, mis edastab nii riigiasutustele kui ka ühiskonnale sõnumi, et neid teemasid võetakse üha tõsisemalt, leiti Tartu Ülikooli raamatukogus toimunud kestliku arengu keskuse aruteluringis „Kas kliimakriisis saab vaid teadusele loota?“.
Eestis on seni pööratud enim tähelepanu kliimamuutuste leevendamisele, mis väljendub nii majandussektorite heitkoguse piiramises kui ka taastuvenergeetika arendamises. Ühelt poolt on valdavalt leevendusmeetmetele keskendumine tingitud Euroopa Liidu toetustest, mis aitavad neid ellu viia. Ka koostatava kliimaseaduse puhul on kliimaministeeriumi nõuniku Silver Sillaku sõnul esialgu suurem rõhk võimalike kliimamuutuste leevendamisel, et tulevast kahjulikku mõju vähendada. „Kui näeme, et leevendamiseesmärgid jäävad ikkagi täitmata, siis hakkame tõsisemalt toetama ka kliimamuutustega kohanemist,“ selgitas Sillak.
Kliimafüüsika kaasprofessori Velle Tolli sõnul on kliimapoliitika meetmed juba mõju avaldanud ja inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heitkogus hakkab varsti loodetavasti kahanema. Paraku toimub see liiga aeglaselt, et ohtlikku kliimamuutust ära hoida. Teadlaste abiga on leitud toimivad meetmed, kuid kahjuks ei suudeta neid piisavalt kiiresti rakendada.
Arutelul osalenute hinnangul on kliimateemad viimastel aastatel inimestele palju lähemale toodud ja need on jõudnud üha enam ka poliitilisse debatti. Juba ainuüksi kliimaseaduse koostamise algatamine on väärtuslik ettevõtmine, sest võimaldab tuua kokku eri sektorite esindajad ja ühiselt arutada, kuidas tegutseda edasi nii, et majandustegevus ja keskkonnaeesmärgid oleksid paremini kooskõlas.
Vajame valdkondi ühendavat teadust
Kliima soojenemist pidurdavate ja juba toimunud muutustega kohanemist toetavate lahendusteni jõudmine eeldab sedagi, et teaduses leiaks aset mõtteviisi muutus. Kui praegu tegeletakse keskkonna- ja kliimaküsimustega ennekõike loodusteaduste vallas, siis üha enam oleks vaja, et teemakohaseid uurimisküsimusi püstitataks ka sotsiaalteadustes, sidudes näiteks ökoloogia ja majandusteaduse või keskkonna- ja õigusteaduse. Sillaku sõnul on poliitikakujundamises sageli raske valikuid teha, kui ühes ja samas küsimuses räägivad näiteks ökoloogid ja majandusteadlased täiesti erinevat juttu. „Vajaksime rohkem erialadevahelist teadustööd, mis aitaks eri teadusalade tulemusi siduda ja hõlbustada nende kasutuselevõttu poliitikakujundamises,“ ütles Sillak.
Tolli tõdemuse kohaselt on ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste eksperdirühma (IPCC) aruannetest näha, et teadusalasid on edukalt üksteisele lähendatud. Kui 20–30 aastat tagasi kirjeldati kliimateemasid veel sageli ennekõike loodusteaduslikust vaatest, siis praegu on sellele lisandunud rahvusvahelisel tasemel ka ühiskonnateaduslik käsitlus. Toll avaldas lootust, et erialasid ühendav teadustöö areneb edaspidi kiiremini ka Eestis.
Valimised kui otsustuskoht
Kliimavaldkonna noordelegaat ja Tartu Ülikooli arstiteaduse kolmanda kursuse üliõpilase Anna Celine Krausi sõnul saab kliimapoliitika kujundamises otsustavalt kaasa rääkida selle kaudu, kui anda oma hääl peagi saabuvatel Euroopa Parlamendi valimistel võimalikult heale kandidaadile. Selle võimaluse olulisust tuleks tema sõnul väga tõsiselt võtta ennekõike noortel, kelle valimisaktiivsus kipub Eestis sarnaselt ülejäänud Euroopaga tagasihoidlikuks jääma.
Aruteluõhtut saab järelvaadata UTTV-st.