Kertu Birgit Anton: kliimakindla majanduse seadus reedab tulevased põlved

Värskelt esitletud kliimakindla majanduse seadus jätab Eesti inimesed kliimamuutuste tagajärgede eest kaitseta. See on meie kõigi inimõiguste kriis, kirjutab Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane ja kestliku arengu keskuse nõukogu liige Kertu Birgit Anton ERR-is.

2015. aasta novembrikuu õhtul jäi ühele 12-aastasele lapsele uudistes kõrvu, et maailma riikide juhid lepivad kokku kliimasoojenemise hoidmises enam-vähem ohututes piirides.

Kümme aastat hiljem vaatas ta uudistest, kuidas tema riigi kõrgemad ametnikud taganesid sellest kokkuleppest ja ütlesid, et Eesti ei kavatse pingutada kliimasoojenemise hoidmiseks pooleteise kraadi piires, nagu toona kokku lepiti, ega isegi mitte tuntavalt alla kahe kraadi.

Need eesmärgid olevat ebarealistlikud ja seepärast nende poole kliimaseaduse – vabandust, kliimakindla majanduse seaduse – koostamisel ei püüelda.

Kolmapäeval kliimaseadust esitledes jätsid nii Kristen Michal, kliimaministeeriumi kantsler Keit Kasemets kui ka rohereformi asekantsler Kristi Klaas rääkimata kahe- ja rohkemakraadilise kliimasoojenemise tagajärgedest.

Jäeti mainimata, et kaks kraadi kuumemas kliimas muutub elamiskõlbmatuks mitme miljardi inimese kodukant, mistõttu peavad nad asuma liikvele. Jäeti rääkimata julgeolekuohtudest, mida toob Eestile kaasa vee-, toidu- ja elamiskõlbliku maa nappus üle maailma. Jäeti rääkimata inimeste tervist ohustavatest kuumalainetest ja põllumajandust räsivatest külmalainetest, mida me juba kogeme ning mis ägenevad kliimakriisi süvenedes. Jäeti rääkimata, kuidas näeb välja realistlik plaan rohkem kui kahekraadise kliimasoojenemise tagajärgedega ellu jäämiseks ning kui palju see läheb maksma.

Riigikohus on öelnud välja, et Eesti riigile tuleneb põhiseadusest kohustus anda oma proportsionaalne panus üleilmse kliimasoojenemise hoidmisesse tuntavalt alla kahe kraadi ja võimalusel 1,5 kraadi piires. Kuidas seda proportsionaalset panust anda, peab seadusega paika panema riigikogu.

Kolmapäeval esitletud kliimakindla majanduse seadus neid küsimusi ei reguleeri. Seega pole vaatamata peaaegu aastale pikkusele tööle, mida on teinud riigiametnikud, ettevõtjad ja vabaühendused, veel endiselt olemas sellist seaduseelnõu, millega riik täidaks põhiseadusest tulenevaid kohustusi.

Kliimasoojenemise hoidmine võimalikult lähedal 1,5 kraadile on vajalik inimõiguste kaitseks. Kliimamuutuste tagajärjed, nagu kuumalained ja tugevamad tormid, ohustavad tõsiselt inimeste elu, tervist ja vara. Need tagajärjed on juba praegu tuntavad ning muutuvad aina tõsisemalt häirivaks minu põlvkonna eluajal.

Aprillis leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et Šveits on rikkunud kohustust kaitsta oma elanike inimõigusi kliimamuutuste tagajärgede eest, kuna pole endale seadnud piisavaid kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärke. Värskelt esitletud kliimakindla majanduse seadusega astub Eesti täpselt Šveitsi jälgedes ning kavatseb jätta Eesti inimesed kliimamuutuste tagajärgede eest kaitseta. See on meie kõigi inimõiguste kriis.

Et kaitsta inimesi kliimamuutuste ohtlikemate tagajärgede eest, peab maailma kasvuhoonegaaside heide hakkama kiiresti vähenema kohe, enne järgmise aasta algust, nagu on sedastanud valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (IPCC).

Kliimaseaduse kohaselt ei kavatseta Eesti heidet vähendada aga veel järgmise seitsme aasta jooksul. Sellega otsustab riik lükata heite vähendamise koorma tulevikus elavate inimeste õlule, kes peavad sellega hakkama saama senisest veel kiiremini, pistes samal ajal rinda kliimakriisi aina teravamate mõjudega.

Kliimaministeeriumi kantsleri Keit Kasemetsa sõnul otsustati kliimaseaduse eesmärkide seadmisel mitte lähtuda kliimasoojenemise hoidmisest 1,5 piires või tuntavalt alla kahe kraadi, kuna nõnda tuleks seada ebarealistlikud eesmärgid. See tähendab niisuguseid eesmärke, mida ei ole võimalik saavutada üksnes olemasolevate tehnoloogiatega ning mille saavutamisel tuleks seega loota tuleviku leiutiste õnnestumisele.

On küll hea, et ministeerium ei pane suuri panuseid tulevikus leiutatavatele tehnoloogiatele, ent täielikult on välja ka jäetud käitumuslikud muutused, muutused selles, kuidas ja kuhu me liigume, mida sööme ja kus elame. Nendeks muutusteks ei ole vaja leiutada jalgratast, vaid (piltlikult öeldes) luua võimalused jalgrattaga sõitmiseks. Ja rattateid me ehitada oskame. Asi on tahtes.

Need samad mõtteviisid ja tehnoloogiad, mis tõid meid keskkonnakriisidesse, ei osuta teed jätkusuutlikusse maailma. Selleks, et tagada ühiskonna kestmine läbi aastakümnete, peame keskkonnakriiside leevendamiseks tegema kõik, mis on vajalik. Ainult sellest, mis on mugav ja harjumuspärane, ei piisa, muidu oleksime keskkonnakriisid mugavalt ja harjumuspäraselt toimides juba seljatanud.

Pärast peaaegu aasta aega kestnud tööd kliimaseaduse kallal mõjus kliimakindla majanduse seaduse esitlus reetmisena. Kristen Michal küll tänas esitluse alguses kõiki seaduse koostamisse panustanud osapooli, sealhulgas noori, aga esitles seejärel seadust, millest nähtub, et riik ei võta kliimakriisi tõsiselt.

Loodusseadustega ei saa läbi rääkida. Me kas hoiame kliimasoojenemist võimalikult 1,5 kraadi lähedal, muutes selleks põhjalikult oma eluviisi, või muudame looduskeskkonda pöördumatult ja püüame siis tekkinud kaoses ellu jääda. Kliimaministeerium otsustas kolmapäeval esitleda kiirteed kliimakaosesse.