Erik Neuman

Image

Et tunnustada Erik Neumanit Läänemere kalakoosluste uurimise ja Eesti mereteaduse pikaajalise toetamise eest, on Tartu Ülikool nimetanud ta audoktoriks mereökoloogia alal. 

Erik Neuman on sündinud 8. augustil 1944 Rootsis Boråsis. Pärast õpinguid Rootsi ja Soome ülikoolides kaitses ta 1975. aastal Stockholmi Ülikoolis kandidaadikraadi zooloogias. Aastail 1968–1991 töötas ta teadlase ja teaduskoordinaatorina Rootsi Keskkonnakaitseametis ning aastail 1991–2002 juhtis Rootsi Riikliku Kalandusameti Rannikumere Uurimise Instituuti. Seejärel on ta tegutsenud erakonsultandina. 

Erik Neumani teadustöö keskmes oli Läänemere kalakoosluste seiremetoodika väljatöötamine. Samas juhtis ta ka paljusid rakenduslikke uuringuid, mis puudutasid näiteks saastava tööstuse mõju merekeskkonnale, ja tegi ulatuslikke uuringuid jahutusvee kasutamise mõju kohta Rootsi tuumaelektrijaamades. Selle tulemusel jõudsid Neuman ja tema kolleegid põhjapanevate teadmisteni rannikumere kalastiku kohta, eelkõige seoses temperatuuri mõjuga kooslustele ning populatsioonide dünaamikale. Arvestades kliima soojenemise perspektiivi, on neil teadmistel nüüd hindamatu väärtus. 

Neumani uurimisrühma väljatöötatud kalastikuseiremeetodid on praegu kasutusel Rootsis, Soomes, Eestis, Lätis ja Leedus – see tähendab, et need sobivad kogu Läänemere põhjaosa uurimiseks. Töö peaeesmärk on jälgida pikaajalisi muutusi kalapopulatsioonide liigilises koosseisus, arvukuses ja vanuselises jaotuses. Neumani loodud kalastikuseiresüsteem põhineb standardsetel nakkevõrkudel, sest meie rannaalade madalus ning kariderohkus ei võimalda kasutada enamikus maailma riikides hästi toimivat traalpüügil tuginevat metoodikat.  

1980. aastatel tegi Erik Neumani töörühm tihedat koostööd Soome kolleegidega ja oluline osa sellest oli seire alustamine ühises saastamata võrdluspiirkondade süsteemis. 1990. aastal, kui Põhjamaade Ministrite Nõukogu toel loodi Rootsi-Soome-Eesti-Leedu ühine rannikukalade seire programm, laiendati seda koostööd ja veidi hiljem liitus sellega ka Läti. Eestis algas programm aastal 1991. Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudis tehtud tööd rahastas esimesel kolmel aastal täielikult Rootsi riik – see sai võimalikuks vaid Erik Neumani isikliku organiseerimistöö tulemusena. Programmist kaeti nii varustuse soetamise kulud kui ka töötajate väljaõpe Rootsis ja tasustamine Eestis. Nüüdseks on Neumani abiga alustatud tööst saanud Eesti rannikumere kalastiku uurimise tähtsaim vahend, andmeid kogutakse kaheksal seirealal ja nende põhjal tehakse kõige olulisemad järeldused kalakoosluste seisundi kohta. 

Töö elektrijaamades nõudis kalaseiremeetodite edasiarendamist. Neuman ja tema töörühm rakendasid neid edukalt ka tselluloositehastes, Rootsi naftakeemiatööstuses ja Leedus Ignalina tuumaelektrijaamas. Tselluloositehastes tehtud uuringute murettekitavad tulemused aitasid kaasa otsustele, mille mõjul on heitkogused nüüdseks märkimisväärselt vähenenud. 

Rannikumere Uurimise Instituudi direktori ja rannaalade säästvat majandamist käsitleva ulatusliku uurimisprogrammi kalandusteema juhina laiendas Erik Neuman oma teadustööd kalavarude majandamisele. Koos sotsiaalvaldkonna teadlastega analüüsis ta Läänemere rannikualade kalavarude kohalikku majandamist ning selle bioloogilisi, sotsiaalseid ja õiguslikke eeldusi. Ka selles vallas olid tema pakutud lahendused uuenduslikud. Kuna kalavarud on Euroopas valdavalt ülepüütud, soovitatakse tänapäeval ka Eestis üha enam kasutada selgemini määratletud püügiõigusi, näiteks kvoote, ja piirkondlike kalapüügiorganisatsioonide suuremat otsustusõigust, mille propageerija oli Neuman juba ammu.