Eksperdid arutasid kõrghariduse rahastamise tulevikku

26. aprillil kogunesid Tartu Ülikooli kutsel Eesti avalik-õiguslike ülikoolide rektorid, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Kutsekoja esindajad ja teised kõrghariduse eksperdid, et alustada mõttevahetust kõrghariduse rahastamise pikaajalise plaani väljatöötamise üle.

Kõrghariduse süvenenud alarahastuse järkjärguliseks korvamiseks lepiti 2022. aasta riigi eelarvestrateegias kokku, et kõrgharidusele eraldatav summa kasvab kuni 2026. aastani (k.a) 15 protsenti aastas, kuniks töötatakse välja püsiv rahastamisplaan.

„Mõistame, et nii riigi rahanduse seis kui ka geopoliitiline olukord on praegu väga keeruline. Sellele vaatamata on vältimatu jätkata ühiskondlikku arutelu selle üle, milline on Eesti kõrghariduse tulevik siis, kui raske aeg on möödas,“ rääkis Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser. „Kõrghariduse rahastamise pikaajalist plaani vajame juba 2025. aasta kevadel, kui algavad uued läbirääkimised halduslepingute teemal. Seega peame eeloleva aasta jooksul töötama välja rahastusmudeli, mille alusel saavad ülikoolid leppida riigiga kokku uue perioodi kohustused.“

Toomas Asser, TÜ üliõpilaskonna esimees Renar Kihho ja Kutsekoja OSKA peaanalüütik Yngve Rosenblad andsid kohtumisel ülevaate, millised on kõrghariduse kaugemat tulevikku silmas pidades ülikoolide, üliõpilaste ja tööturu ootused ning vajadused. Haridus- ja Teadusministeeriumile (HTM) Eesti hariduskulude ülevaadet koostav akadeemik Jaak Aaviksoo tutvustas valmiva analüüsi kõrgharidust puudutavat osa ning HTM-i kõrghariduspoliitika ja elukestva õppe osakonna juhataja Margus Haidak rääkis kõrghariduses eraraha kaasamise võimalustest ning õppelaenusüsteemi reformimise ettepanekutest. Tallinna Tehnikaülikooli majandusanalüüsi ja rahanduse instituudi professor Kadri Männasoo käsitles kõrghariduse rahastamise ühiskondlikke valikuid, arvestades kõrgharidusest saadavat sotsiaal-majanduslikku kasu.

Kohtumisel rõhutati, et hetkeolukorra analüüsimiseks ja rahastusstsenaariumide koostamiseks on vaja kokku leppida ühtne metoodika, mille järgi kõrghariduse ja ka teadustegevuse kulusid arvutatakse. Lisaks kõrghariduskulude katmisele tuleb tagada ka ülikoolide tööks vajalikud IT- ja kinnisvarainvesteeringud. Eraraha kaasamise ja väheneva rahvastiku kontekstis tõdeti, et ühiskonnas tuleb läbi arutada, millist rolli kannavad tulevikus välisüliõpilased Eesti majanduses ja ühiskonnas. Leiti, et olukorras, kus tööturul tekib juurde kõrgharidust nõudvaid töökohti, on endiselt päevakohane Eesti pikaajalises arengustrateegias seatud eesmärk, et 2035. aastaks peab kolmanda taseme haridusega 25–34-aastaste inimeste osakaal olema vähemalt 45%. Seejuures on oluline, et kõrgkooliõpingud ei piirduks bakalaureusekraadi omandamisega. Märgiti ka, et juurde on vaja nii kõrg- kui ka kutseharidusega inimesi, mistõttu vajab tähelepanu erialase hariduseta elanikurühm.

Kõrghariduse rahastamise tulevikku puudutavad arutelud jätkuvad lähiajal nii ülikoolide eestvedamisel kui ka Haridus- ja Teadusministeeriumis, Riigikogus ning Teadus- ja Arendusnõukogus.