Eesti märgade elupaikade seisund on väga nukker
Mastaapne maakuivendamine on Eesti looduslikke elupaiku jäädavalt ümber kujundanud, nentis Tartu Ülikooli zooloogia osakonna märgalade ökoloogia kaasprofessor Riinu Rannap saates „Ökoskoop“. Kokkuvõte algselt ilmunud Novaatoris.
„Seis Eesti märgade elupaikadega on praegu väga nukker. Praeguse seisuga on meil kolmandik Eestimaast kuivendatud ja kuivendatakse ikkagi märgalasid. See tähendab, et enamus, mida üldse kuivendada annab, on meil ära kuivendatud,“ sõnas Rannap.
Kaasprofessor lisas, et küsimus pole pelgalt kuivendamises kui sellises, vaid selle mastaabis. „Meie kraavide süsteemi kogupikkus ületab kolm korda looduslike ojade ja jõgede pikkust. Meil ongi vooluveekogude valdavaks tüübiks kraav. Need paraku ei ole elurikkad, vaid vaesunud kooslused. See kõik paneb mõtlema, et meil on viimane aeg midagi ette võtta,“ rääkis Rannap.
Kaasprofessor tõi välja, et märgalad on olulised üleujutuste puhverdamiseks. Kui vesi valgub suuremale alale laiali, väheneb ka erosiooni risk. Samuti kujutavad märjad alad veereservuaare.
Märgala mõiste hõlmab eritüübilisi biotoope. „Seal toimub nii tasapisi vee imbumine pinnasesse, aga ka vee puhastumine: nii setete talletumine kui ka toitainete sidumine. Märgaladel osaleb selle pinnase puhastumises kogu sealne elustik, sh ka selgrootud, ja kahepaiksete, näiteks konnade, kullesed. Nad söövad vetikaid, mis hakkavad toitainerikkas vees vohama. Kui nad moonde läbivad, toovad nad suure hulga toitaineid sealt veest välja,“ selgitas Rannap.
Samal ajal toimub kaasprofessori sõnul seal ka vaikselt põhjaveevarude täienemine ja süsiniku sidumine. Mööda ei saa vaadata ka sellest, et need on üliolulised elupaigad, toitumis- ja sigimisalad.
Ajalukku vaadates on praegu võrreldes 1950. aastatega rohkem kui neli korda vähem väikeseid ojasid. Kuivendamise käigus olemasolevad ojad enamasti süvendatakse ja õgvendatakse. „Meil on erinevate sooelupaigatüüpide pindala vähenenud kolm korda, näiteks madalsoid, mis on hästi oluline kahepaiksete sigimisala ja näiteks kurvitsaliste toitumisala, on Eestis säilinud vähem kui kümme protsenti sellest, mis kunagi on olnud,“ rääkis ta.
Märgade metsade veerežiim vajab taastamist
Tartu Ülikooli säästliku metsanduse teadur Raul Rosenvald selgitas, et kokku moodustavad nn märjad metsad Eesti metsamaast umbes 40 protsenti. Üle-euroopalise Natura loodusdirektiivi elupaigatüüpidest on Eestis esindatud neli metsaelupaigatüüpi, mis on kõik erinevas seisundis.
Soo-lehtmetsi on 35 000–50 000, siirdesoo ja rabametsi, mida on 50 000–80 000 ja lammi-lodumetsi 3800–8400 hektari jagu. Neile lisanduvad laialehised lammimetsad, mida on 700–1100 hektarid, kuid märgasid metsi võivad sisaldada ka kuivade metsaelupaigatüüpide hulka liigitatud vanad loodusmetsad.
„Sisuliselt tähendavad need metsaelupaigatüübid, et need on teatud kvaliteedikriteeriumitele vastavad metsad, mida on meil umbes 10 protsenti metsade kogupinnast. Tegelikult tuleb arvestada, et osad praegu lagedad alad on kunagi ka need märjad metsad olnud. Laiemas mõttes on need alad halvas seisundis ja oleks tarvis nende looduslikku seisundit taastada,“ selgitas ta.
Märgade metsaalade taastamiseks on kolm peamist meetodit. „Märgade metsade puhul on kõige olulisem veerežiimi taastamine. See aitab peatada turbalasundi hävimist, puistu struktuuri ja alustaimestiku teisenemist ja seda tuleks teha suuremas maastiku mastaabis,“ ütles ta.
Teisena saab teha nendel samadel aladel ka kujundusraie. „Seda tehakse aga ainult erandjuhtumitel ja see ei ole nii vajalik. Kolmas tegevus on märgade metsadega seotud veekogude taastamine. Seda tehakse samadel aladel, kus hakatakse taastama veerežiimi. See on osa sellest laiemast tööst,“ jätkas ta.
Peagi on valmimas loodusdirektiivis nimetatud märgade metsaelupaigatüüpide tegevuskava. Selle raames otsiti Eestis alasid, mida võiks taastada. „Projektis on ette nähtud, et taastatavaid alasid võiks olla u 3500 hektarit. Meil on kokku pandud ekspertrühm, kellega me oleme neid valinud. Need asuvad Natura aladel, sihtkaitsevööndis ja peamiselt riigi maal,“ rääkis ta.
„Lisaks on oluline kriteerium, et tegu oleks hüdroloogiliselt tervikliku alaga ja oleks sihtkoosluseks taastatav mõistliku töömahuga. Sihtkooslus, millega me otsustasime tegeleda, on see kõige kehvemas seisus olev elupaiga tüüp ehk soo-lehtmetsad. Ka lammi-lodumetsad ja laialehised lammimetsad jäävad osaliselt sinna sisse,“ selgitas Rosenvald.
Taastatavate alade välja valimiseks on tehtud põhjalik eeltöö. „Taastamistööd peaks olema kulutõhusaid, neid tuleks teha seal, kus on kasu loodusele kõige suurem ja see negatiivne mõju metsamajandusele kõige väiksem. Seda kõike peab analüüsima nii palju kui võimalik,“ ütles Rosenvald.
Kokku on projektis märgitud taastatavaid alasid 3500 hektari ulatuses. Projekteerimise käigus võib näitaja veel muutuda. Esimestel aladel, näiteks Alam-Pedjal, algab tegevus kõige varem juba sel aastal. Mõnel alal läheb veel paar aastat aega.
„Aastaks 2030 on plaanis nii passiivseid kui ka aktiivseid taastamistegevusi 11 500 hektari suurusel kogualal. Pikemas perspektiivis aastaks 2050 on veelgi suuremad kaitse-eesmärgid, et märgade metsade elupaigatüübid oleks soodsas seisundis ja liikide ohustatus oleks vähenenud,“ rääkis teadur.
Rosenvaldi nägemuses tuleks nende hinna ja negatiivsete kõrvalmõjude tõttu teha taastamistöid seal, kus on kasu selgelt kõige suurem. „Näiteks Alam-Pedjal ja ka paljudes teistes kohtades on kõige suurem probleem nende märgade metsaelupaigatüüpide puhul see, et need on nii noored. See läheb ajaga ise üle, selleks ei pea aktiivselt sekkuma, aga osades kohtades on taastamine mõistlik,“ ütles Rosenvald.
Seisvat vett ei tohiks karta
Riinu Rannap saab märgade elupaikade seisundi parandamisele kaasa aidata teistelgi viisidel. „Alustada tuleks muidugi sellest, et seda, mis on veel kuivendamata, ei tohiks kuivendada. See vähene, mis on säilinud, see tuleks säilitada,“ sõnas Rannap.
„Väga palju räägitakse, et suured kahjud on tehtud siis kui 60ndatel ja 80ndatel see kraavivõrk rajati. Tegelikult ka selle kraavidevõrgu puhastamisel ja rekonstrueerimisel vallandub tohutu settekoormus,“ lisas Rannap. Seeläbi tuleks kraavide puhastamine ja rekonstrueerimine viia tema nägemuses täielikult vajaduspõhiseks.
„Nii palju kui võimalik tuleks kraavikaldad jätta taimestunuks, puhastada võib-olla ainult kraavipõhjad või siis lõiguti, vett tuleks hoida kraavides. Meil on praegu hirm selle ees, kui vesi kusagil püsima jääb,“ sõnas kaasprofessor. Selle näitena meenutas ta hiljutisi välitöid, kus käis kolleegidega läbi 400 hektarit majandatud metsamaad. Kõige märjemaks kuuks loetavas aprillis ei leidnud nad 100 hektarilt ühtegi kudupalli. Vesi voolas lihtsalt kraavidest ära.
„Las see vesi koguneb kraavidesse. Me peaks seda seal hoidma. Siis on võimalus kõiki neid toitaineid ja settekoormusi vähendada rajades kraavidele mitte ainult neid settetiike või basseine, mida praegu tehakse, vaid kombineerida neid lodudega, rajada kraavidele puhastuslodusid, mis meenutaks oma olemuselt märgalasid,“ pakkus ta veel lahendusi.
Tema sõnul on hakanud vähemalt riigimetsa majandamise keskus hakanud sellesse tõsisemalt suhtuma. „Meie välitööd on näidanud, et vähemalt majandusmetsa, kuhu on kraavivõrk rajatud, tulevad ka koprad. Lleitud kudust oli umbes 60 protsenti ühel kopra tammitatud alal, kus oli taastunud lodumets ja taastunud lammialad,“ kirjeldas Rannapuu.
Sellel alal valdavaks veekogutüübiks olnud kraavides oli samas vaid kuus protsenti kudupallidest. „See näitab seda, et me peaks ümber mõtestama ka kopra rolli. Praegu me näeme temas ainult vaenlast, aga kui meil oleks iga 500 hektari metsamaa kohta üks kopraala, looks see tohutult võimalusi ja tooks meile konnad tagasi,“ leidis ta.
Lisaks võiksid kraavid olla tema sõnul eritüübilisemad, looklevamad ja kohati kivised. „See on väga palju mõtlemises kinni. Kui palju me siis ikka majanduslikult kaotame? Võib-olla kaotame lühiajaliselt, aga see, et meil ökosüsteemid tervikuna säiliksid, ei ole mitte ainult meile, vaid meie järeltulevastele põlvedele ülioluline,“ rääkis Rannap.
Kaasprofessor lisas, et kõige tavalisemad lodumetsad ja lammimetsad on ära kuivendatud. Praegu üritatakse sinna kuuski istutada. „Need on aga osa meie loodusest, need on täiesti tavapärased kooslused, mis meil on siin kogu aeg olnud. Neil on tohutult lisaväärtusi, mida me ainult metsamajandust silmas pidades eirame või ka lihtsalt ei tea. Sellised lodumetsa laigud siin-seal majandusmetsas on nagu oaasid, kus elurikkus saab olla ja säilida,“ rääkis Rannap.
Kliimamuutuste kontekstis on märgalade taastamine muutunud eriti oluliseks
Kliimaministeeriumi elurikkuse kaitse osakonna looduskaitse nõunik Hanno Zingel rääkis, et ajalooliselt on soometsad olnud meie aladel üks esimesi elupaiku üldse, mis pärast jääaega siin kujunema hakkasid.
„Kuivendatud soometsadest lendub tõesti väga palju süsinikku. See turvas, mis seal laguneb, on väga tugev CO2 tootja, nii et selliste alade veerežiimi tagasitoomine ei panusta ainult elurikkusesse, aga ka üldisesse süsinikubilanssi. See on tänapäeval väga aktuaalne teema, rääkimata elustikust, millele see vesi oluline on,“ ütles ta.
Nõuniku sõnul on olemas poliitiline tahe märgade metsade taastamiseks. See kajastub ka väljatöötatavas kliimaseaduses, kus pööratakse sooalade taastamisele samuti tähelepanu.
„Me peame aru saama, et keskkond muutub. See kliima muutumine väljendub meie laiuskraadil praktikas suuremates põudades, üleujutustes ja sadudes, kõik sellised protsessid intensiivistuvad. Need kevadised põuad ja metsade kuivendamine ei anna kokku head tulemust. Me oleme seda viimastel aastatel selgelt näinud. Need samad tingimused, mille raames selline metsa ja põllumaade kuivendamine tehti, on muutunud. Teadmised ja taust samuti,“ rääkis Zingel.
Riigimetsa majandamise keskuse looduskaitseosakonna juhataja Kaupo Kohv rääkis, et elurikkust arvestavaid praktikaid püütakse kujundada ka RMK-s.
„Igas ajas toimetatakse parima teadmise põhiselt, 1960. aastatel olid inimesed kuivendamise õigsuses väga veendunud. Täna me teeme teisi asju, milles oleme meie veendunud ja üritame ka oma majandamise praktikaid metsas kujundada nii, et need oleksid elurikkust arvestavad. Sellele paneb rõhku ka eelmise aasta lõpus vastu võetud uus RMK arengukava, mis tõstab elurikkuse kesksele kohale,“ ütles ta.
„Mis puudutab märgasid metsasid, siis RMK on juba pikalt oma metsakuivendussüsteemide tegemisel püüdnud tähelepanu pöörata, et kõige tundlikumaid alasid ei kahjustataks, näiteks kuivendussüsteemide rekonstrueerimisega,“ lisas ta.
Samas tuleb riigimetsas taastamistööde planeerimisel arvestada lisaks looduskaitselisele väärtusele ka erinevate huvigruppide arvamusega.
„Sageli põhjustavad vaidlusi konkreetsete huvirühmade liikumisteed metsas. Suuremalt jaolt seisnevad planeeritavad ja kavandatud tööd kraavide sulgemises. Tänased kraavid ja kraavisihid on metsas käijatele peamiseks liikumisteeks. Mõnikord on jahimeestel seal oma kohad, mida nad kasutavad. Siis on sellised arutelud ja võimaluste otsimised, kas me saame seda liikumisteed arvesse võtta,“ selgitas ta.
Sellistel puhkudel kaalutakse reeglina looduskaitselisi väärtusi ja kohalikke huvisid, Samas on mõned juhtumid on ka mustvalged. „Kui me ikka näeme, et meil on mingi kraav kaitseala piiril, mida on mõistlik looduskaitselisest huvist sulgeda, aga seal kõrval on eramaa, kus omanik tahab metsa majandada, siis on see ka meile selge ja lihtne otsus. Kui omanik ei ole nõus, me tagame igati selle, et need kaitsealadel toimuvad tööd ei mõjutaks maatulundusmaid väljaspool kaitseala,“ rääkis ta.
Kohv tõi näitena hiljutise arutelu Jalase küla rahvaga. Kohalikud soovisid seal, et taastamistööd poleks väga lähedal nende enam kasutatavale matkarajale
„Seal saime kokkuleppele, et tegime taastamistöid mõnesaja meetri kaugusel nende rajast. Mõnes kohas me loobusime taastamistöödest üldse. Nägime, et see tekkiv huvide konflikt ja sellest tekkiv kahju oleks võib-olla suurem, kui konkreetsest taastamistööst saadav kasu. Eks me peame sellega arvestama, et looduskaitse toimib ühiskonnas ja see ühiskondlik toetus on oluline,“ ütles Kohv.
